Peidetud Ilu

Film: Collateral Beauty (2016)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: Kui edukas New Yorgi reklaamijuht elab üle isikliku tragöödia ja muutub elu suhtes ükskõikseks, mõtlevad ta sõbrad välja drastilise plaani, et ta mustast august välja tuua, enne kui ta kõik kaotab. Viies ta viimse piirini, sunnivad nad teda tõega silmitsi seisma üllataval ja sügavalt inimlikul viisil.

Drama

Peidetud ilu on ilus film leinast.

Muidu edukas ja elust pakatav mees muutub kui ta kaotab oma kuue aastase tütre. Ta ei räägi kellegagi, käib tööl doominoklotse ladumas, et siis paarpäeva hiljem laotud labürint lammutada. Ta sööb haruharva, käib päeval koerapargis istuma ja tema siiani edukas firma on lagunemas, kuna tema suurimad kliendid loobuvad nende teenustest, kui ei saa temaga suhelda.

 

Tema sõbrad ja töökaalased on meeleheitel ja palkavad eradetektiivi teda jälgima, et saada teada, mida ta teeb. Detektiiv tabab ta kirju postitamast ja varastab talt kirjad. Kirjad on kirjutatud Armastusele, Surmale ja Ajale.

Tema sõbrad on ka ise kõik väheke oma eluga ummikus. Üks neist hoiab enda teada suurt saladust, mis tabab peagi suure šokina nii ta peret kui teisi ümbritsevaid, teine on lahutuse ilma jäänud kõigest, ka oma tütrest ning kolmas on hakanud tajuma aja kadu ning üksi olemise hirme.

Ühel päeval, kohtub üks ta sõpradest ühe kummalise neiuga, kes muudab nagu muuseas tema välja mõeldud reklaamilause ja kui mees talle järgneb ning ta teatrist koos kahe teise näitlejaga tabab, tekib tal idee ja ta pakub neile tööd. Tema idee on mitte püüda sõpra tema leinast ja meeltesegadusest välja tuua, vaid järgneda talle ta meeltesegadusse ja püüda teda sedaviisi rääkima panna ning ennast avama.

Ja nii siis ongi, et Howard (Will Smith) kohtub ühel päeval Surmaga (Brigitte, Helen Mirren), siis tuleb talle tööle külla Aeg (Raffi, Jacob Latimore) ja õhtusöögil segab teda Armastus (Amy, Keira Knightley) kõiki neid kolme näitlejat on juhendanud Howardi paremaks tundmaõppimiseks üks tema sõpradest – Whit (Edward Norton) juhendab Armastust, Claire (Kate Winslet) Aega ja Simon (Michael Pena) Surma.

Kui Howard on oma külaliste šokist üle saanud püüab ta minna leinagrupi koosolekule, kuid ta ei suuda siiski rääkida oma kaotusest. Grupi juht Madeleine (Naomie Harris) räägib talle oma lapse kaotusest, kuidas ta läks oma abikaasast lahku peale seda kaotust ja sellest kuidas vahetult enne kui ta oma lapse hingamisaparaadi välja lülitas lohutas teda üks vana proua, öeldes, et ei tohi unustada peidetud ilu.

Kellele neid kolme abstraktsiooni – Armastust, Surma ja Aega – tegelikult vaja oli? Kas leinavale isale või tema sõpradele, kellel on kõigil oma probleemid. Kas me kõik suudame oma igapäeva elus näha piisavalt Armastust, kas me tajume et ka kõige kohutavamas hetkes on tegelikult olemas armastus. Kas me kardame Surma või võtame me seda kui vajaliku osa elust, et me oskaks hinnata seda mis meil on. Ja kas Aeg on meie jaoks miski, mis meist lihtsalt möödub või hoiame me paaniliselt kinni igast sekundist ja tormame täitma iga hetke tegevusega, selle asemel, et mõista mida me kaotame, kui me ainult veel tegemata asjadele mõtlema.

Et siis taas kord üks film sellest, kuidas leinaga toime tulla (eelmine oli Häving) ja huvitaval kombel taas kord saab kõik alguse kirjast. Kuid see on ka ainus mis neid filme seob. Ja mõlemist filmist saab erineva võimaluse, kuidas kaotusega leppida. Kuid mõlemi mõte on see, et peab leidma võimaluse minna lasta ja enesesüüdistamist lõpetada.

Mis mind häiris selle filmi juures, oli filmi lõpp. Ma saan aru, et ameeriklaste jaoks tuleb kõik läbi nämmutada, juhuks kui nad ei peaks ise aru saama, kuid palju parem oleks ikkagi olnud film lõpetada hetkel, kuid Howard lõpuks oma tütre nime taas öelda suudab. See järgnev happy-happy (paar silmapilgutust) kas-te-ikka-saite-aru? lõpp oli ikka liiga lääge.