OSCARS 2016

Mida öelda siis tänaöise gaala kohta? Mida aasta edasi, seda vähem on see prestiižikas auhind seotud tegelikult ka filmikunstiga ja üha enam otsustab võidu poliitika. Ja üha enam muutub gaala poliitiliste uskumuste väljaütlemiste platvormiks. Selleaastane mustade hädakisa, et ühtegi nende nahavärvi esindajat polnud nomineeritud Oscarit saama oli tõsiselt … mitte häiriv või hale aga lapsik aga kuidagi kohatu. Kas kõik põlisameeriklased, mehhiklased, aasialased ja muude rahvuste ja nahavärvi, seksuaalsete erinevuste esindajad oleks ka pidanud protestima hakkama? Kas tegu on parima näitleja, lavastaja, filmi, kostüümi … valimisega, või on Oscarid „vähemuste“ esindajate meelitamise üritus? Kõigi nende mustade naljade ja „rõhutute“ itkemise kõrval jäi filmi osa väga väikeseks. 

Samas, mis mulle meeldis oli see, et bähemalt ABC programmi juhid ei esitanud enam näitlejatele esimese küsimusena "Keda te kannate?", küsimused olid ikka filmi ja näitleja enda kohta. Kuid Pro7 saatejuht küsis ikkagi kelle kleit/pintsak ja milliseid ehteid kannate, mis jättis väga halva mulje, kuna tema eest käisid läbi näitlejad kelle käest oleks palju paremaid küsimusi võinud küsida filmide kohta.

Aga mis on kõige tähtsam mida meeles pidada, kui üldse tahetakse minna kuldmehikese jahile?

1. film peaks kinno jõudma ideaalis vahetult aasta lõpus, või siis natuke varem ja ülimalt erandkorras aasta teises pooles (erandiks on kui jahitakse tehnilise poole – kostüüm, make up, montaaž – tunnustust)

2. filmi sisu peaks olema biograafiline, ajalooline, poliitiline, vähemusi esindav, draama, vägivald (erandiks taas tehnilised tunnustused)

Kui vaadata selle aastaseid nominente, siis nad on mõlemist punktist kinni pidanud.

Aga enne kui jagati Oscareid, jagati ka ju Vaarikaid ja 2015 aasta filmidest said enim vaarikaid endale – otse loomulikult – Viiskümmend halli varjundit ja Fantastiline nelik. Ühe Vaarika sai ka eelmise aasta Oscari saaja – Eddie Redmayne Jupiteri tõusu filmi eest.

Kuid tänaöised Oscarid olid siis järgmised:

Enamus tehnilisi auhindu sai endale Mad Max: Raevu teekond – noh jah, mis ma oskan öelda, võib-olla tõesti olid nad seda väärt, kuigi ma ei mõista mismoodi on hunniku taaskasutuse riiete ja paari valge lina kasutus rohkem tunnustust väärt kui ajastule vastavate kostüümide loomine aga seekord siis jah, olid paremad kostüümid just sellest düstoopilisest filmist.

 

Parim multifilm – Pahupidi. Ma ei mõista selle filmi fenomeni.

Parim meeskõrvalosatäitja – Mark Rylance, Spioonide sild. Pole filmi näinud, seega ei oska ka midagi arvata.

Parim naiskõrvalosatäitja – Alicia Vikander. JEEEEEEEE! See mehike anti küll täiesti õigele näitlejannale ja ma usun et temalt näeme ka edaspidi vaid fantastilisi filme.

Parim meespeaosatäitja – Leonardo DiCaprio. Ta on seda siis viis korda juba oodanud ja kuuendal korral sai tema töö siis lõpuks selle kõige suurema tunnustuse. Kuna ma filmi pole veel vaadanud, siis tekkis tahtmatult küsimus, kas see oli ka teenitud või oli see haletsusvõit, et „no kui ta on nii kaua oodanud, siis võime talle ju seekord anda, ta ikkagi käis selle kohutava soenguga aastaid ringi ning pidi kibedat külma kannatama“. Ega midagi, tuleb ikka film ära vaadata.

Parim naispeaosatäitja – Brie Larson. Tema roll Toas on raske, kuid nii tähtis ja vägagi hästi tehtud.

Parim film – Päevavalgele. Pean tunnistama, et kui Morgan Freeman selle välja ütles, siis ma arvasin, et ta teeb nalja, sest ta võttis lihtsalt selja tagant ümbriku ning luges, ilma et ta oleks ümbriku avanud. Kuid ei teinud nalja, võitiski Päevavalgele ja kuigi valikus olid kõik head filmid, usun ma ikkagi, et see oli teenitult saadud.

Et siis selleaastane unetu filmiöö on taas seljataga ja ega muud kui käigem kinos, vaadakem uusi filme ja spekuleerigem teemal, kellele lähevad Oscarid järgmisel aastal, ning kui mitu aafrika-ameeriklast järgmine aasta Oscari nominatsiooni saavad.

Miss You Already

Film: Miss You Already (2015)

Hinne: C-

Sisukokkuvõte: Milly ja Jess on olnud sõbrad kogu oma elu. Nad on lapsest saati jaganud kõike – saladusi, riideid, mõnuaineid, poisse … kuid nüüd püüavad nad täiskasvanud olla. Millyl on edukas töö, ta elab ilusas linnamajas koos oma abikaasa Kiti ning nende kahe lapsega. Jess on linnaplaneeria ning ta elab koos poisssõbra Jagoga boheemlaslikus laevelamus Londoni kanalil. Nende sõprus on tugevaim kui kunagi varem. Seda siis kuniks Jessil on probleeme rasestumisega ning Milly saab teada, et tal on rinnavähk. Kuidas sa midagi sellist jagad?

Drama, Comedy, Romance

Ma igatsen sind juba on lugu kahest sõbrannast, kelle sõprus pannakse proovile kui üks muutub ainult üheks suureks haiguseks ja teine ei leia võimalust kuidas talle oma murest ja rõõmust rääkida.

Milly (Toni Collette) ja Jess (Drew Barrymore) on alati kõike koos teinud alates hetkest kui Jess kolis koos isaga Ameerikast Inglismaale ja Milly ta koolis oma tiiva alla võttis. Milly ema on näitleja ja seega said tüdrukud üsnagi vaba kasvatuse ja proovisid üheskoos kõike mida noored teismelised üldse poovida võivad. Siis jääb Milly rasedaks ja abiellub Kitiga, Jess leiab silmarõõmu kobakäpas ehitusmehes Jagos ja Milly pere laieneb veelgi ning Kit alustab eduka muusikaäriga.

Nad on õnnelikud noored naised, kes naudivad oma elu täiel rinnal, kuni Milly läheb oma igaastasele arstlikule ülevaatusele ja kuuleb uudist, mida keegi kuulda ei tahaks. Järgneb keemiaravi, juuste kaotus, masendus, nõrkus, enesehaletsus – Milly ja tema haigus on kogu Jessi maailm, kuigi Jago tahaks, et nad keskenduks rohkem oma pere murele, kuidas last saada. Kui keemia läbi saab pakub arst, et kuigi hetkeks on vähk taandunud, oleks kindlam eemaldada mõlemad rinnad. Oma rindade hüvastijätu pummelungil tutvub Milly noore barmaniga, Acega, kes ei kohku tagasi, kui nad pärast operatsiooni taas näevad ja Milly end enam naisena ei tunne, Ace jaoks on ta endiselt kuum tükk, samas kui Kitil kaob igasugune isu kui talle natukenegi meenuvad Milly armid.

Vahepeal on Jess läbi käinud viljakusravi ja ta on rasedaks jäänud, kuid ta ei leia kuidagi õiget hetke, et oma rõõmustavat uudist Millyle teatada. Milly sünnipäeval, kui Kit on talle üllatuspeo korraldanud, saab Milly mõõt täis, ta võtab Jessi kaasa ja nad sõidavad taksoga nõmmedele, kus elasid Bronte õed. Kuid Millyl on sinna sõitmiseks ka teine põhjus – Ace on sinna kolinud. Hommikul saab Jessi mõõt täis kui ta Milly ja Ace voodist leiab.

Naised ei räägi kuid, Jessi rasedus areneb ja Milly vähk on edasi arenenud ajju. Nad kohtuvad taas vaid natuke enne sünnitust.

Kui sa jagad kellegiga kogu oma elu, nii head kui halba, kuidas sa jagad selle inimesega siis oma halvimat uudist või oma parimat uudist, kui sa isegi ei taha leppida oma halva uudisega või kui sinu parim hetk on teise halvima hetke ajal. Eks see ongi hetk kui sõprused proovile pannakse, kas sinu sõbrad jäävad sinu kõrvale ka siis kui sul on väga raske, ja kas nad suudavad sinuga sinu rõõmu jagada, kui nad ise tahaks silmi peast nutta. Kas solvumine, petmine, salatsemine on miski millest saab üle või piisab sellest et osa oma hingest igaveseks kõrvale heita. Need on rasked küsimused ja eks me kõik oleme oma elus sellega suuremal või vähemal määral kokku puutunud. Sõprus pole kerge, kuid sõbrad on ikkagi see pere kelle me endile ise oleme valinud, seega oleme loodetavasti hea valiku teinud.

Iseenesest oli ju hea film, kuigi raksel teema, kuid aegajalt tundus mulle ei filmitegijad olid mõnede asjadega üle pingutanud.

The Dressmaker

Film: The Dressmaker (2015)

Hinne: A

Sisukokkuvõte: Glamuurne naine läheb tagasi koju, väiksesse Austraalia linnakesse. Koos oma õmblusmasina ja haute couture stiiliga, muudab ka linnakese naisi ja naudib magusat kättemaksu neile, kes talle kunagi liiga tegid.

Drama,

 

Õmblejanna on tehtud Rosalie Hami samanimelise raamatu järgi ja tegu on vägagi hea looga. Lugu toimub 1950 alguses.

Nimelt tuleb Myrtle ’Tilly’ Dunnage (Kate Winslet) taas kodukülla pärast seda kui ta on kakskümmend aastat ära olnud. Selle kahekümne aasta jooksul on ta rännanud mööda Euroopa moemaju ja temast on saanud vägagi andekas õmbleja. Kakskümmend aastat tagasi saadeti ta kodust minema, kuna teda süüdistati oma koolikaaslase surmas.

Esimene keda ta tagasi saabudes kohtab, on kohalik politseiinspektor, kes on salaja ka dragqueen. Tema ema, keda kutsutakse külas Mad Molly ei tunne esialgu oma tütart ära ja ta elab põhimõtteliselt seapesas, sest ta pole juba aastaid kedagi majja lasknud ja ise pole ta ka seal lillegi liigutanud. Kuid Tilly asub maja koristama ja ema mälu tagasi tooma.

Linnakese elanikele näitab ta end esimest korda jalka võistlusel. Kohalike meeskonna kapten Teddy (Liam Hemsworth) palub tal kas mängul lahkuda või riideid vahetada, sest kui ta oma punase kleidiga platsi ääres on, siis ei saa ta poisid mängule keskenduda. Tilly otsustab kleiti vahetada … ja vastasmeeskond kaotab haledalt.

Nüüd on kogu külake elevil ja esimesena pöördub tema poole abi saamiseks poodniku tütar. Peagi kannavad kogu külakese naised vaid kõrgmoe kleite ja mehed on hullumas, sest neil polnud aimugi, millised iludused neil külas elavad. Teddyl on aga silmi vaid Tilly jaoks ja tema pere on ka olnud üks vähestest, kes on Tilly ema aidanud kõigi nende aastate jooksul.

Kuna Tilly täpselt ei mäleta, mis juhtus enne seda kui ta minema saadeti, kuid kõik kutsuvad teda mõrvariks, siis hakkab ta uurima, mis õige toimus. Ta saab teada, et nende õpetaja, kes pole teda kunagi sallinud, valetas politseile, et ta nägi kuidas Tilly poissi telliskiviga lõi, kuid tema jutt ei klapi.

Kui poodniku tütar abiellub linnakese rikkam noormehega, siis tuleb ka kogu linnake sinna pulma, ning vaatamata sellele, et linnakesse on tulnud ka uus õmblejanna, kes püüab kliente üle lüüa, on siiski enamus külalistel seljas Tilly kleit. Kuid nagu pulmades ikka, on seal rõõmsaid inimesi ja kadedaid inimesi, ning kui siis teatud inimestele teatud asju kõrva sosistada, siis läheb ka sõda lahti.

Teddy viib Tilly sellest mäsust minema ja püüab talle selgeks teha, et ta pole neetud ja tal on õigus õnnele. Ta on valmis milleks iganes, et Tilly teda vaid usuks …

Tillyt ei lubata isegi kirikusse ja kui siis ka ta ema sureb, on matustel vaid Tilly ning politseinik.

Veel enne kui Tilly oma mineviku selja taha jätab, on tal vaja külakesele teha viimane teene ja see teene on vägagi särtsuv ja leegitsev.

See oli nii hea film. Siin oli nalja ja nuttu ja põnevust ja draamat. Ja näitlejad – Kate Winslet oma tuntud headuses, Hugo Weaving taas nii Kõrbe Kuninganna Priscillalik. Tõsi, Liam Hemsworht võib-olla pole kõige parem näitleja, kuid selle teeb ta tasa sellega, kui ta särgi seljast võtab :). Ja ka kõik muud külakese elanikud olid suurepärased. Hea film ja raamatut asun lugema kui mitte homme, siis ülehomme kindlasti!! 
(27.02) Loetud, arvamust saate lugeda siit.