Hinne: D
Sisukokkuvõte: Parima
stsenaariumi Oscariga pärjatud režissöör/lavastaja Sofia Coppola. PETETUD on
hõrk ja tume romantiline thriller, mille sündmused leiavad aset Ameerika
kodusõja päevil ühes lõunaosariikide tütarlastekoolis. Käputäis sõja eest
varjul olevaid kooliasukaid võtab ulu alla lähedalasuvast metsatukast leitud
haavatud jänki-sõduri. Kristlikust moraalist juhindudes otsustab kooli
direktriss Martha Farnsworth (Nicole Kidman) vaenlase ridadesse kuuluvale
mehele siiski varjupaika pakkuda ja tema haavu ravida.
Peagi lööb nägusa abitu mehe kohalolek noorte naiste seltskonnas seni
sordiini all hoitud emotsioonid pulbitsema. Rivaalitsemist ja seksuaalset
pinget kruvib üles jõudsalt paraneva Mr. McBurney (Colin Farrell) iharavõitu
olek ja mesised salavestlused nii melanhoolse õpetajanna Edwina Dabney (Kirsten
Dunst), kui frivoolse kasvandiku preili Aliciaga (Elle Fanning). Heade kommete
piirid ületatakse, tabud murtakse ning sündmused eskaleeruvad ootamatul moel
paljastades asjaosaliste tegelikud olemused.
Tegu on 1966. aastal ilmunud Thomas Cullinani romaani ekraniseeringuga,
millest, tõsi küll, on ka 1971. aastal linastunud samanimeline film Clint Eastwoodilt
Raamatu lõpetasin esmaspäeval ja kolmapäeval käisin kinos. Mis te
arvate, kas film oli raamatu vääriline? Kaugel sellest :(
Väidetavalt tahtis Coppola pakkuda seda filmi naiste vaatevinklist.
Raamat ongi kirjutatud naiste vaatevinklist, iga peatükk on erineva majaelaniku
lugu, kuigi raamat on kirjutatud meesterahva poolt, seega ma ei saa aru,
mismoodi oleks võimalik olnud seda lugu veel rohkem naiste vaatevinklist
kujutada kui mitte nii nagu raamatus oli.
Tänu sellele, et raamatus räägib iga tüdruk oma loo ja oma tunnetest,
siis on kergem aru saada miks nad käituvad nii nagu nad käituvad ja miks nad
kõik oma külalise vastu pöörduvad, kuid filmis jääb tõesti mulje, et selles
majas elavadki seitse naissoo halvimat esindajat, kes lihtsalt piinavad nende
kätte sattunud meest. Raamatus oli John üks tõsiselt libe sell, kes oli valmis
tegema ja rääkima mida iganes, et saavutada seda mida ta tahtis, filmi John on
lihtsalt ohver, kes haavatuna ründab.
Kui ma tavaliselt kurdan, et kõik filmid on nii läilalt poliitiliselt
korrektsed, siis see film oleks võinud olla poliitiliselt korrektne, sest
raamat seda on. Raamatus on vana neegrist majapidajanna, üks tüdrukutest on
segavereline ja lisaks Lõunaosariikide rikkurite tütardele on koolis ka
piiririkkujast kaupmehe ja üksikema tütar. Filmis on kõik tüdrukud ja naised
ühtmoodi.
Film oli väga Coppolalik, selline The Virgin Suicide kodusõja versioon.
Ja nüüd tuleb see 1971 aasta versioon ära vaadata.
No comments:
Post a Comment