Suffragette

Film: Suffragette (2015)

Hinne: B

Sisukokkuvõte: See on draama varase naisliikumise etturitest, naistest keda sunniti põranda alla, kus nad mängisid ohtliku kassi hiire mängu üha julmemaks muutuva valitsusega. Need naised polnud enamasti hästi kasvatatud kõrgseltskonna esindajad, nad olid töötavad naised, kes olid näinud, et rahumeelne protestimine ei vii neid kuhugi. Nad muutusid radikaalseteks ning vägivaldseks, kuna see oli nende ainus võimalus, ning nad on valmis kaotama kõik - töö, kodu, lapsed ning nende senine elu - et võidelda parema elukvaliteedi nimel. Maud oli üks nendest etturitest. Tema lugu võitlusest väärikuse eest on sama kaasakiskuv ja põnev kui iga teinegi põnevusfilm, kuid samas on see lugu ka südantlõhestav ning inspireeriv.

Drama, History, Biography

 

Suffragettid olid 19 sajandi lõpu ning 20 sajandi alguse naisliikumise organisatsiooni liikmed, kes võitlesid naiste hääleõiguse eest. Ennekõike peetakse selle nimega silmas neid naisi, kes tegutsesid Inglismaal WAPU (Women’s Social and Political Union) ridades Emmeline ja Chritabel Pankhursti eestvedamisel, ning kelle tegevust mõjutasid Venemaal levinud näljastreigi meetodid.

See film keskendub siis Maud Wattsile, kes töötab pesumajas, või täpsemini ta on sündinud pesumajas ja kogu oma elu seal töötanud. Tal on abikaasa, kes samuti töötab seal pesumajas ning neil on ka väike poeg. Pesumaja omanik on teda kasutanud lapsest saati üsnagi julmalt, kuid sellele vaatamata, pole Maud murdunud, töötab tublisti ja elab rahuliku elu.

Ühel õhtul töölt tulles, kui ta peab veel viimast pesupakki viima kesklinna satub ta naisliikumise protesti keskmesse, kui nad loobivad kaubamaja vitriine kividega. Ühes protestijas tunneb ta ära oma kaastöölise. Järgmisel päeval peab pesumaja värava ees sütitavat kõnet naiste vabaduste eest parlamendiliikme abikaasa ja kutsub naisi üles tulema parlamendi ette oma lugu rääkima. Maud ei taha end millegisse segada, ta tahab oma perega rahulikku elu elada niikaua kui ta talle seda antud on.

Kui ta näeb siis järgmisel päeval, kuidas ta ülemus on oma sihikule võtnud ühe uue noorukese pesutüdruku, otsustab Maud minna vaatama, kuidas ta kaastööline parlamendile oma lugu räägib, kuid läheb teisiti ja hoopis Maud on see, kes räägib oma loo ja sellega jääb ta ka politseile silma.

 

Päevi hiljem läheb ka Maud koos oma töökaaslastega ning kohaliku apteekrida parlamendi juurde kuulama, kas nende soov naistele häälteõigus saada läks parlamendis läbi. Negatiivne tulemus tekitab naistes trotsi, nad tõstavad häält ning neid piiravad politseinikud tõstavad nuiad. Maud koos oma kaaslastega satub vanglasse.

See on tema esimene kord, kestab vaid paar päeva, kuid probleeme palju rohkem. Ta lubab abikaasale, et ta hoidub edaspidi kõigest, mis teda uuesti vangi võiks saata, kuid ta on juba hakanud kahtlema kõiges mida ta siiani on normaalseks pidanud, seega kui tekib võimalus minna vaatama proua Pankhursti kõnet, läheb ta seda kuulama. Kahjuks satub ta uuesti politsei kätte, seekord mitte küll vanglasse, kuid … mees viskab ta kodust välja ja keelab pojaga kohtuda. Kui politsei veel ka tema ja teiste pildid ajalehes avaldab, tekib tal ka tööl probleeme.

Tal pole enam midagi kaotada ja seega sukeldub ta ülepeakaela üha radikaalsemaks muutuvasse tegevusse, tema kaastegutsejaid satub üha enam vanglasse üha pikemaks ajaks, kuni ka ta ise taas kord vangi satub pärast ühe tühja maja õhkamist, kus ta püüab oma protesti jätkata näljastreigiga. Kui ta siis lõpuks vanglast pääseb mõistavad nad, et neil tuleb midagi väga silmapaistvat, et nende nõudmisi märgataks, midagi mis ei jõuaks vaid parlamendi ja ajalehtede kõrvadesse vaid otse kuningani.

Tänapäeva vabas maailmas elaval naisel on raske mõista milline oli naiste elu vaid paar sajandit tagasi, kuidas naised olid põhimõtteliselt meeste omandid, nagu maja või hobune ja kui naine polnud abielus, siis oli ta oma isa omand või kui tal polnud ühtki meessoost sugulast, siis polnud tal ma mingeid õigusi. Tänapäeval oleme me ise enda peremehed, meil on esmaõigus meie lastele ja me nõuame meestega võrdset palka, kuid võrreldes 18 sajandi naiste eluga, on meie elu kerge.

See oli huvitav lugu, südantlõhestav lugu ja tuletab meelde, et meie tänapäevase elu eest on keegi kunagi pidanud oma elu andma.