Lugude lugu

Film: Tale of Tales / Il racconto dei racconti (2015) 
Hinne: C
Sisukokkuvõte: Selles filmis põimuvad kolm lugu, mida seovad omavahel lõigukesed rändtsirkusest. Ühes loos on Salma Hayek armukade kuninganna, kes on valmis oma abikaasa elu ohvriks tooma. Teises võluvad kuningat kaks salapärast õde ja kolmandas annab kuningas oma tütre õnne julma saatuse kätte. 
Fantasy, Romance

See oli üks imelik film. Mingis mõttes meenutas ta mulle filmi The Fall – need suursugused kaadrid, tiba segane sisu, võimsad ehitised üle Euroopa. Kuid kui The Fall oli üleüldiselt siiski loogiline, lisaks suurepärasele visuaalile, siis Lugu muinasjutust oli imelik ning õõvastav.

Filmi idee on saadud Giambattista Basile samanimelisest raamatust, mis esmakordselt ilmus aastal 1634 ja milles on kokku kirjutatud nelikümmend üheksa tuntud muinasjuttu.

Esimene lugu on siis sellest kuidas kuninganna ei jää kuidagi rasedaks, kuni tuleb üks teadjamees, kes ütleb, et selleks et kuninganna rasedaks jääks, tuleb tal palju ohverdada, ta abikaasa peab minema püüdma merekoletist, kelle süda siis peab saama küpsetatud neitsi poolt, üksinda, ning kui kuninganna on südame söönud, jääb ta kohe hetkega rasedaks.

Kuningas läheb, tapab, sureb ise, süda küpsetatakse, küpsetav neitsi jääb rasedaks ja ka sööv kuninganna jääb rasedaks. Mõlemad toovad järgmisel ööl ilmale poisslapse.

Aastaid hiljem on mõlemist poisist sirgunud toredad noormehed, albiinod, kellele meeldib ujuda ja veeall peitust mängida, kuid kuninganna keelab neil koos olla seega saadetakse köögitüdruku poiss minema. Enne kui ta läheb lõikab ta puujuurde, tuues sellega välja allika, ning ütleb et kui allikas peaks sogaseks muutuma, on ta elu ohus ja siis peaks prints talle appi tulema.

Kuningannale ei meeldi see ikkagi, et poisid on omavahel seotud ja teadjamees on taas kohal ja ütleb taas, et kuninganna peab palju ohverdama, kuid ta saab aidata teda tema hädas. Prints leiab oma sõbra koopast, kus koletis on valmis teda tapma, kuid kui prints end oma sõbra ette heidab, sureb koletis.

Teises loos on kuningas – tiba ullike – ja printsess, kes unistab ilusast elust, heast abikaasast. Kuningas on endale leidnud väga ebatavapärase lemmiku, keda ta esmalt toitis oma verega ja hiljem ülejääkidega toidulaualt. Kui siis ta lemmik sureb, leiab kuningas, et lemmiku nahk on ideaalne võimalus kuidas valida oma tütrele abikaasa – kes arvab ära kelle nahaga on tegu, saab printsessi endale. Igasuguseid elukaid lähedalt ja kaugel pakutakse, kuid koopa troll on see, kes arvab ära, et tegu on kirbu nahaga. Kuid lubadus on lubadus ja printsess viiakse elama koopasse.

Ühel päeval, kui printsess on juba lootust kaotanud, et ta kunagi veel inimeste sekka paks saama, tuleb tema üksildase koopa lähedusse ravimtaimi korjama rändtsirkuse liige. Printsess anub abi ja nii juhtubki, et järgmisel päeval on kohal kogu tsirkuse trupp ja nad päästavad printsessi, kuid kahjuks ei tapa ka kõrgelt kukkumine trolli ning kui ta põgenikele järgi jõuab, väljub sellest võitlusest elavana vaid printsess.

Kolmas lugu on vägagi liiderlikust kuningast, kes ärkas hommikul vaid selleks, et end korraks kasida ja siis taas uue õedaami voodisse pugeda, kuni ühel hommikul kuuleb ta lossi läheduses ingellikku häält laulmas, kuid kuna laulja on kaugel, siis ta ei näe kes laulab, kuid ta peab laulja endale saama. Seega läheb ta sinna maja juurde, kus ta lauljat nägi, kuid maja on lukus ja ukse tagant on kuulda vaid ingli häält, kes ei taha end kuningale näidata, kuid ta lubab et nädala pärast näitab ta kuningale oma armastuse märgiks oma sõrme. Majas elavad kaks õde, kes on juba vägagi väärikas eas ja nende nahk pole sugugi sile ja ahvatlev, kuid õed tahavad nii väga kordki elus midagi erilist kogeda, nende igapäevase villavärvimise kõrvale. Seega püüab üks õde oma sõrmega teha mida iganes, et see taas siledaks ja nooreks muuta, kuid nädal hiljem on ta sõrm veelgi hullem kui ole enne.

Aga ta õel on üllatavalt noored sõrmed, seega pistetakse ukseaugust välja õe sõrm. Kuningas läheb sellest pöördesse ja nõuab, et ta peab neiu endale saama. Õed nõustuvad, kuid vaid juhul, kui kuningas lubab, et kogu asi toimub kottpimedas toas. Seega kasutatakse liimi, et üleliigsed voldid kokku kleepida ja üks õdedest lähebki lossi. Aga kuninga uudishimu ei anna talle rahu, seega võtab ta hommikupoole küünla ja vaatab ikkagi oma armastatu magavasse näkku. Koheselt kutsutakse kohale lossi valvurid ja vana koletis heidetakse lossiaknast välja kuristiku all olevasse metsa. Metsast leiab nutva vanainimese metsaema, kes teda oma rinnast toidab ja ärgates on vanainimese asemel sire neiu, kellele satub juhuslikult peale metssea jahil olev kuningas.

Töökotta jäänud õde saab pulmakutse ja uhked riided ning lossi jõudes ei tunne ta oma õde äragi. Kui ta kuuleb, et ta õde oli miskitmoodi oma vana naha lihtsalt maha ajanud, läheb õnnetu vana õde ka otsima võimalust oma nahkagi maha ajada. Lõpuks on nugadeteritaja isegi nõus ta soovi täitma pakutud ehete eest, kuid tulemus pole päris see mida naine oli oodanud.

Need kolm lugu on kõik omavahel põimunud, kõik need lood on julmad, vaated erilistele lossidele on suurepärased, näitlejate valik on huvitav, kuid lõppkokkuvõttes oli üks igav lugu.