Foxcatcher

Film: Foxcatcher (2014)

Hinne: B

Filmi lühikokkuvõte: Film räägib rabavalt sünge ja traagilise loo rõhutud ja ekstsentrilise miljonäri ning kahe meistermaadleja ebatõenäolisest sõprusest. Bennett Milleri muljetavaldav ja kaasakiskuv „Foxcatcher” on pingeline ja tasapisi kõhedust tekitav draama, millel tõenäoliselt läheb auhinnajagamistel edukalt tänu kolme peategelase suurepärastele, väga hästi kokku sobivatele näitlejatöödele.

Kuigi Steve Carelli vaevatud miljonäri John Eleuthère du Ponti ninaprotees ja tujukus tõmbavad küllaga tähelepanu, tasakaalustavad Mark Ruffalo ja Channing Tatumi nüansirikkad rollisooritused Carelli kõrgi obsessiivsuse ideaalselt. Režissööri oskus lasta süžeel tasapisi areneda ning keerulistel karakteritel end paljastada sobib väga hästi selle intrigeeriva looga, mis kogub kiirust, kuni jõuab šokeeriva kulminatsioonini.

Du Pont kutsub maadlemise olümpiavõitja Mark Schultzi (Tatum) oma mõisa, et luua 1988. aasta Souli olümpiamängudeks treeniv meeskond. Vaiksele ja intensiivsele Markile on see võimalus pääseda oma avatuma ja populaarsema venna Dave’i (Ruffalo) varjust. Lisaks on hajameelne, enesekeskne ja külm du Pont talle mõneti isafiguur. Meeste suhted muutuvad aga keeruliseks, sest veri on paksem kui vesi ning Dave hoiab olümpiaks valmistumisel oma venna poolele.

Aga du Pont pole mees, keda saab kõrvale heita – tema allasurutud süngus võtab tasapisi võimust.

Drama

 

Foxcatcher on küll hea film aga ta on pikk ja aeglane ja vägagi tõsine film. Vahepeal oli filmi väga raske vaadata, sest lihtne aitamise lugu võttis järjest rohkem ärakasutamise ning emotsionaalse piinamise loo nägu. Hoidke meid fanaatikute ja ühe jalaga hullumeelsuses olevate geeniuste eest, eriti kui nad on rikka perekonna viimased võsukesed.